Raili Pool

Vene ja eesti üliõpilaste valikud täis- ja osasihitise kasutamisel

Artiklis vaadeldakse L2-konelejate sihitisekasutust L1-konelejate analoogilise keelematerjali taustal. Analuusitavaks keeleaineseks on valikvastustega ulesande ning vigade leidmise ja parandamise ulesande vastused. Oppijate introspektsiooni teel kogutud andmed naitavad, et vaadeldav L2-konelejatest informandiruhm toetub sihitiskaande valikul koige enam lause pohiverbi vormilistele ja sisulistele omadustele. Sellest infost lahtuvalt on artiklis kasitlemiseks valitud need testulesannete laused, milles verbile toetumine on ootusparane. L1-konelejatest informandid on uurimuse kontrollgrupiks, kelle vastustega oppijate valikuid vorreldakse. Analuusitav keeleaines naitab, et vaatamata oppijate metalingvistilistele teadmistele objektikasutuse kohta (eriti ilmne on verbile toetumise strateegia), ei vasta nende tais- ja osasihitise kasutus enamikul juhtudel taielikult emakeelekonelejate omale. Erinevused tulevad esile nii tais- kui ka osasihitist eeldavates kontekstides. Kahe ruhma objektikasutus oli sarnane valikvastustega ulesande eitavates lausetes ning monede partitiivverbide puhul. http://dx.doi.org/10.5128/LV20.06

Sihitise vormihomonüümia – keeleuurija probleem, keeleõppija tugi

Kaesolev artikkel keskendub eesti keele kui teise keele opetajate ja uurijate tood raskendavatele juhtumitele, mil eesti keelele omase vormihomonuumia tottu pole voimalik oppijakeeles esinevaid sihitise kaandeid uheselt interpreteerida. Vaatluse alla tulevad niisugused objektikasutusjuhud, mille puhul ka nt taiendi uhildumine, objektide rinnastamine vm suntaktilised vahendid vormihomonuumiat ei neutraliseeri ning oppijate poolt kasutatud sihitise kaane jaab ebaselgeks. Artiklis analuusitakse vormihomonuumsete sihitiste kasutusjuhtu meid eesti keelt teise keelena konelejate kirjalikus ja suulises eesti keeles ning tuuakse naiteid ka introspektiivse materjali hulgast. Keeleuurija vaatepunkti korval puutakse kasiteldavat ainestikku vaadelda ka oppija seisukohast, millest lahtuvalt voib vormihomonuumia osutuda sihitise kasutamisel hoopis toetavaks teguriks.

Eesti suulise keele korpus keeleõppedialoogide lähtematerjalina: telefonivestluste koostamine

Voorkeeleopetuses on olulisel kohal oppematerjalide ning nendega seotud oppetegevuste autentsus. Artikli keskmes on Tartu Ulikooli eesti suulise keele korpuse kasutamine autentsete keeleoppedialoogide koostamisel. Kitsamalt keskendutakse telefonivestlustele, tuues valja ka opiku- ja korpusedialoogide erinevusi. Eesti keele kui voorkeele opikutes sisalduvad telefonidialoogid ei ole oma struktuuri poolest (tapsemalt vaadeldakse artiklis telefonivestluste sissejuhatusi ja lopetusi) sageli autentsed, erinedes korpusedialoogidest jargneval moel: 1) opikudialoogides puudub enamasti iseseisva vooruna kutsung; 2) argivestlustes puudub sageli vastaja esimene voor ning vestlus algab kohe helistaja vooruga; 3) opikudialoogide voorud on sageli liiga pikad, sisaldades tegevusi, mis autentsetes vestlustes kuuluvad eri voorudesse; 4) argivestlustes puuduvad tihti lopuvormelid; 5) argivestlustes esinevad lopuvormelid on liiga ametlikud. Suulise korpuse baasil on voimalik koostada autentse sekventsistruktuuriga keeleoppedialooge, milles on sailitatud voorude loomulik jargnevus ja pikkus ning mille abil saab oppijaile tutvustada ka suulise eesti keele erijooni. Artiklis tutvustatakse korpuse baasil loodud argivestluste ja institutsionaalsete dialoogide naiteid ja nende juurde koostatud keeleulesandeid ning arutletakse korpustel pohineva oppematerjali voimaluste ule. http://dx.doi.org/10.5128/LV21.09